Draakonite maa

Viimased päevad...
tunnid...
mind tabas lausa haiglaslik paanika...ja mitte enda pärast vaid ikka laste... oma pojakeste pärast...
Kui oluline üritus nende jaoks...
Ma nii lootsin, et keegi saaks aru ja oleks selle nimel nõus ohverdama... kuni viimse hetkeni aga...
Lõpuks lugesin oma maksudest järelejäänud sendid kokku, helistasin , küsisin , laenasin...
Nii palju julgesin, et palusin linnas patseerival kaasal (kuigi me suhetes järjekordne jääaeg) piletid välja osta...
Õhtul sai isa poegadele pileteid ulatades kangelast mängida...(aga millise hinnaga...)
Muidugi oli laste jaoks see elamus. Pisem pärast küsis, et miks me pole varem siia draakonimaale tulnud...tema ammune unistus...Püüdsin siis seletada, et enne neid siin polnud aga kas ta sellest aru sai... ja mis siis kui ta jälle ühel päeval nõuab "draakonimaale"...

Ma ei mõista ja ei tahagi võib olla mõista mehi...
eriti inno ja irja kohvikut ning viimasest Pere ja kodu ajakirjast artiklit lugedes...
Ma lihtsalt vihkan neid!