Üks mõtisklus

Näppasin selle siis Tegudeksi listist Anu postitusest...aga paneb mõtlema...eksju...

Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees
mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib seda
jaama umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.

3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta
aeglustab sammu aga siis kiirustab edasi.

4 min hiljem:
Viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja
jätkab peatumatult oma teed.

6 min hiljem:
Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella
ja alustab edasiminekut.

10 min hiljem:
3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatud
jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab
kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste
lastega. Iga lapsevanem, ilma erandita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi
minema.

45 min:
muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud
ühikest aega. Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma
endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.

1 tund:
Ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei
aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.

Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks
suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes
kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit. Kaks päeva varem
oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100
dollarit.

See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli
organiseeritud Washington Post'i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist
Märkamine, maitse ja prioriteedid'. Tõusis küsimus: kas me märkame ilu
tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal? Kas me peatume, et seda
väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis?

Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks
järgmine: kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte
maailma parimat muusikut, kes mängib ühte paremat muusikat, mis kunagi on

kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud... kui palju
teisi asju meil märkamata jääb?